Allani teekond maadluse juurde sai alguse juba kooliajal, mil ta alustas Kadrinas maadlustreeninguid treener Valeri Pormanni juhendamisel. Ehkki nooruses proovis Allan mitmeid spordialasid, jäi maadlus siiski kindlaks valikuks. Esimesed eduelamused andsid motivatsiooni jätkata ning panid aluse elukestvale pühendumusele, millest kasvas üsna pea välja ka treenerikarjäär.
Nii alustaski ta 1983. aastal treeneritööd Tapa spordiklubis. Tingimused olid tagasihoidlikud, kuid tahtmist ja pealehakkamist jagus. „Meie treeningud said alguse sealt, kuhu järgmisel aastal valmib ujula. Kasutasime muruplatsil olnud staadionimaja 5×5 meetri suurust matiruumi. Alustasime täiesti nullist. Lapsed olid kokku kutsutud ja hakkasime pihta. Treeningrühmad saime kiiresti täis ning huvilistest puudust ei olnud,“ tõdeb Allan. Alguse sai maadluskogukond, mis on aastatega kasvanud üha tugevamaks ja elujõulisemaks.
Kuigi huvi maadluse vastu on aastate jooksul liikunud tõusude ja mõõnadega, pole treeneri sõnul Tapa treeningrühmad kunagi tühjaks jäänud. Huvilisi on jagunud nii laste kui ka täiskasvanute seas, mis annab põhjust tulevikku optimistlikult vaadata. Treener usub, et Tapa maadlusel on tugev vundament – noori jagub, treenerid on olemas ning arenguruumi on veel küllaga. Tema hinnangul sõltub spordiala tulevik sellest, kui sihikindlalt suudetakse edasi areneda ja noorte huvi hoida.
Kohaliku maadluse eestvedaja jaoks pole treeneritöö kunagi tähendanud üksnes medalite võitmist või sportlike tulemuste saavutamist. Tema hinnangul on olulisem aidata noortel kasvada sihikindlateks, vastutustundlikeks ja enesekindlateks inimesteks. “Maadlus õpetab distsipliini, visadust ja eesmärkide nimel pingutamist,” möönab Allan, lisades, et sama vajalik on õppida toime tulema ka ebaõnnestumistega, sest võidud ja kaotused käivad lahutamatult spordi juurde. „Ükski kaotus ei tule põhjuseta. Õpilane peab suutma analüüsida, mis läks valesti ja järgmisel korral vigade parandust tegema,“ ütleb maadlustreener.
Rohkem kui nelikümmend aastat treenerina tegutsenud Allan Vinter tunnistab, et motivatsioon pole aastatega kadunud – vastupidi. Ta on endiselt hingega oma töö juures ning suurimat rõõmu pakuvad talle noored, kes on valmis oma eesmärkide nimel kindlameelselt pingutama. Just nende areng ja tahe annavad talle indu jätkata. Nagu Allan ise ütleb, pole keeruline teha tööd, mis on ühtaegu nii hobi kui ka kutsumus. Aastakümnete jooksul on temast saanud palju enamat kui treener. Ta on olnud sportlastele eeskujuks, õpetajaks ja suunajaks, kelle käe all on sirgunud nii edukad maadlejad kui ka sihikindlad ja tugevate väärtushinnangutega inimesed. Tema pühendumus on jätnud sügava jälje Tapa maadlusesse ning loonud tugeva vundamendi, millele saavad toetuda ka tulevased põlvkonnad.
