„Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao,“ on kirjutanud Artur Alliksaar. Mõne tunni kestnud lahingust on möödunud enam kui kaheksa aastakümmet, ent mälestus sellest püsib. Toonaste sündmuste mälestust kannavad edasi nii Loksa kalmistu kui ka Vistla memoriaal, kuhu kogunetakse igal aastal langenuid meenutama.
Selgi aastal kogunes Porkuni lahingu aastapäeva mälestusüritusele vabadusvõitlejaid ja külalisi üle Eesti. Tapa ja Väike-Maarja valda esindasid vallavanemad Riho Tell ja Indrek Kesküla. Mälestusteenistuse esitas Viru maleva kaplan Urmas Karileet. Kohal oli Eesti Leegioni Veteranide Klubi esindus, eesotsas taasiseseisvunud Eesti esimese Viru maleva kapten Ants Silmaga. Langenute mälestuseks asetati Vistla memoriaali peaskulptuurile pärjad. Kaheks jagatud skulptuur sümboliseerib sõja ja okupatsioonide tekitatud lõhet Eesti ühiskonnas. Skulptuuri kahte poolt ühendav rist kannab aga ühtekuuluvuse sõnumit, sidudes sümboolselt kokku selle, mille ajalugu kord lahutas.
Nüüd mälestades seiskem palja päi:
mis võet meilt, meenutagem, ja mis meile jäi.
Me mure-kodu – seiskem selle ees
kui elav müür, nii nooruk, rauk, kui mees.
Arm selle mulla vastu rinnast rinda käib,
kus puhkab meie hõim, kus kasvab meie leib.
(Marie Underi “Mälestus ja tõotus”)
Mälestame kõiki neid, kes on võidelnud meie kodumaa, vabaduse ja iseseisvuse eest!
