Kui õpetajatöö saatis Vaike Ülesood suure osa tema tööelust, siis maalimise juurde jõudis ta alles pensionieas. Huvi kunsti vastu oli temas aga juba varem olemas. „Looduses liikudes mõtlesin ikka, et oi kui ilus, küll oleks tore seda maalida. Aga siis ma veel ei maalinud, ainult vaatasin,“ meenutab ta. Kunsti polnud Vaike õppinud, kuid soov maalida oli suur – nii hankis ta endale vajalikud vahendid ja hakkas iseseisvalt katsetama. Eriti paelus Vaiket Hiiumaa vaheldusrikas loodus, inspiratsiooni pakkusid talle nii sealsed merevaated kui ka metsad.
Hiljem liitus ta Tapal tegutsenud kunstiklubiga, kus koos teiste eakate kunstihuvilistega aastaid maaliti. „Meie juhendaja oli tõeline kunstnik. Alguses ei osanud meist keegi midagi teha, aga tema õpetas, vaatas maalid üle, hindas ja parandas. Nii me tükk aega koos maalisime,“ räägib Ülesoo. Aastate möödudes hakkas kunstiklubi tegevus tasapisi hääbuma ning liikmed jätkasid maalimist iseseisvalt. Enne klubi tegevuse lõppemist jõuti oma loomingut aga mitmel pool ka laiemale publikule tutvustada. „Meie näituseid on palju kordi üleval olnud Tapal, Rakveres ja Tallinnas,“ meenutab Vaike.
Oma loomingust on Vaikel tänaseni väga täpne ülevaade. Kõik müüdud ja kingitud maalid on ta hoolikalt üles märkinud, pidades arvestust nii aastate, kuupäevade, uute omanike kui ka müügihindade üle. „Mul on täpselt teada, kellele olen maali kinkinud või müünud,” tõdeb ta. Tänu põhjalikule arvestusele teab Vaike täpselt, et tema käe all on valminud lausa 500 maali.
Tänaseks säilinud kogumikust jõudis Tapa Kultuurikotta vaid väike osa Vaike loomingust. Näituse väljapanek annab võimaluse heita pilk tema aastakümnete jooksul valminud töödele ning nende kaudu ka kirevale eluteele. Vaike lapsepõlve jätsid sügava jälje sõja-aastad, mis sundisid teda juba noores eas kogema sõja rasket tegelikkust. Keerulisest lapsepõlvest kasvas välja aga pikk ja tegus elutee, kuhu on mahtunud üksteist armastav ja hoidev pere, aastakümneid kestnud õpetajatöö ning rohkelt tähendusrikkaid hetki ja kohtumisi.
